Ususõjad XXI sajandil

...toimuvad massimeedias ja viivad siseriiklikud kogukonnad tänavarahutusteni...

Paari aasta eest kuulutas minu mäletamist mööda iraani ajaleht välja koomiksivõistluse holokaustist. Õnneks on neis riikides suhteliselt kehvasti esindatud see etniline kogukond, kes selle konkursi peale tänavaile valguks ja poode rüüstama hakkaks, või veel, kui seal on mõni sellise rahva esindaja, on ta ju vähemalt poeomanik.

Taani päevaleht avaldas Muhamedi karikatuuri. Tänavarahutused. Moslemite kogukonnad mässavad.

Antud juhul on vanal Euroopal siiski midagi ka mikihiireusku multikultuuride maalt - USA'st õppida. Sealne multirahvuslik ja -keelne kogukond suudab omavahel siiski aktsepteerida, et on olemas religioon ning see on midagi, mis on ühe konkreetse etnilise grupi jaoks püha ja eristab neid teisest rahvusgrupist, seega ei ole mõeldud alavääristamiseks ja ilkumiseks.

Pühade asjade üle, eriti kui need ei ole meie endi jaoks pühad, ei ole mõtet ilkuda. Selline ilkumine ja alavääristamine on muuhulgas olnud 100% omane ristisõdijatele, õhtumaade kultuuriloojatele, kes muuhulgas lõid puruks Ebavere mäe puuslikud. Antud juhul löödi sõnavabaduse egiidi all puruks järjekordne puuslik. Milleks, ma küsin, milleks?

Sõnavabadus ei ole minu meelest nulltolerants, mis võimaldab valimatult kõige ja kõigi üle irvitada. (Mitte, et mulle ei meeldiks Monty Python, mis näitab kujukalt, et meil endil on piisavalt omi, kristlikke puuslikke, mille üle nalja heita). Täpselt samamoodi ei ole imho kunst pelk võime purki sittuda ja see galeriisse vaatlemiseks paigutada.

Muhamedi karikatuur on sama, mis meie esiisade purukslöödud puuslikud. See, kui ühel etnosel puudub oma tabu ei tähenda, et nad peaksid ette võtma teiste etnoste tabude lammutamise, sest see viimane just ongi ususõdade algus. Kas ühe karikaturisti egoboost ja ühe ajalehe juhmivõitu ja vigaselt koostatud lakmustest peavad saama alguseks ususõdadele. Kas eestlased eesotsas Rein Helmega peavad sellegi idiootsusega kaasa lippama, unustades selle, kust vallutuskäigult Taani oma lipu sai...

Globaliseerumine tähendab kooseksisteerimist, mitte uusi ususõdu, imho. Ususõdade ajastu võiks ükskord ometi mööda saada. Sõnavabadus oleks selle asjaolu möönmine, mitte pime pasarahe suvalise pühakoja või pühakirja suunas. Selleks et maailm saaks valgustatuks, peaks seda valgustust pimedama poole peal suurendama, selleks et õpetada, peaks õpetaja olema eeskujuks ja tekitama austust, ka siis kui ta õpilase vaateid ei jaga. Näiteks selleks, et moslem mõistaks hinnata Rushdiet, peaks ta enne tundma meie kultuuri. Seda huvi aga ei tekigi, kui
maailm hetkel kampaaniate korras kultuuride võõrandumist propageerib. Mis vahe on Rushdie värssidel ja Taani päevalehe karikatuuril? Rushdiet loeb see, kes raamatu võtab, ja selleks et võtta, peab sellest raamatust enne midagi teadma. Raamatu võib ka avamata jätta või seda ignoreerida. Päevalehest vastu vaatav kujund on aga palju võimsam visuaalne kujund. Mis vahe on sellel, kui kusagil keegi sosistab, et ta ei pea sinust eriti lugu, või sellel, kui keset linna peaväljakut, kõige rahvarohkemal ajal laval virutatakse sulle valju kisa saatel vastu vahtimist kõrvakiil. Umbes samasugune vahe on raamatul ja karikatuuril...

Massiteabel on kaasajal kahtlemata kõige suurem inimeste mõjutamise võim, seega iga võimu kasutamisse tuleb suhtuda tõsise vastutustundega. Me ei saa välja naerda fanatismi, kui me tahame fanaatikute kõrval rahulikult elada.

Nalja kui sellist, vabandage väga, saab aga teha palju peenemal moel kui jalaga tagumikku ja koogiga pähe.