Eestlasel on vaja tunnustust, ja tegelikult, olgem ausad, kedagi tunnustada on meil rahuvsliku omapärana ju suisa piinlik - klimp on kurgus, tammume aga jalalt jalale ja suu ei avane mitte kuiadgi. Sõim sünnib meis ja pääseb valla aga täiesti iseenesest.
Et siis ühel päeval aastas saavad mehed oma sigaduste eest ette või taha lilli tuua. Või lihtsalt naisi tubliduse eest tänada, ilma et eesti naine sellest omi (ja valesid) järeldusi tegema tõttaks, a la näiteks kui mulle meeldib see, et kena naiskolleeg mulle hommikuti naeratab, siis kord aastas võin ma talle lille viia nii, et keegi mind ligiajamises ei kahtlusta või armukese pidamises ei süüdista. Lihtsalt niisama, et talle head meelt valmistada. Muid põhjuslikke seoseid tekitamata.
Selle rahvusliku iseendasseelamise tähtpäeva oleme me tõega omaks võtnud. No las ta olla, mille poolest see Vale Tiim või Halloo Viin siis paremad on, et neid adopteerida.
Sealjuures, üks tõrvatilk meepotis on:
Mina naisena tahaksin ka üht päeva aastas, mil toredaid mehi tunnustada. Ilma liigsete sõnadeta ja kas nüüd just lille või hoopis õllega, see on iseasi. Et ma ei peaks sinna juurde miskit bla-blad mõtlema, samamoodi korraks naeratus, käesurumine või põsemusi, lill ja nii jääbki. Kohustustevabalt heasse tujju.
Heasoovimiskampaania korras meie stressirohkes vabariigis on sugudevahelised 8-nda märtsi lill-indulgentsid ühed täitsa toredad asjad :).
No comments:
Post a Comment